La Soufriere vulkaan ja muud

St. Vincent on vulkaanitekkeline saar ning selle tõttu on Vincy tuntud oma mustade liivarandade poolest. Kuigi leidub ka randasid, mis on kaetud valge liivaga ja väidetavalt pole need inimtekkelised. Igatahes mind must liiv ei häiri, kuna see on kuidagi pehmem kui valge liiv. 

Muld on vulkaanilise tegevuse tagajärjel väga viljakas ja kuna ka kliima on troopiline, on siin palju banaani- ja kookospuude istandusi. Samuti kasvavad siin väga hästi nt mangod (mille hooaeg kahjuks praegu pole), avokaadod ja teised troopilised viljad, mille kõikide nimesid ma isegi ei tea. Aga puuviljadest ehk mõnikord hiljem. Täna kirjutan Vincy vulkaanist.

Tume rannaliiv

La Soufriere vulkaan on Vincy kõige noorem ja ainuke aktiivne vulkaan saarel. Kõrgeim punkt on 1234 meetrit. Vulkaan on pursanud viis korda alates aastast 1718. Kõige viimane purse oli vaid paar aastat tagasi, 2021. aastal. Kuna enne seda toimus vulkaanipurse aastal 1979, siis kohalikud arvasid, et vulkaan oli alatiseks "magama" jäänud. Lisan siia video lingi, kus on näha, kuidas vulkaanipurske tagajärjel kogu mattus kogu riik pimedusse ja tuhka sadas taevast alla nagu meil lund. Maa oli kaetud paksu tuha kihiga, elektri- ja veeühendus oli katkenud, samuti ei toimunud lennuliiklust. Ühtegi inimest teadaolevalt surma siiski ei saanud, kuna tänapäeval teevad seismoloogid head tööd ning inimesed teadsid ette, et iga hetk võib vulkaan aktiveeruda. 

La Soufriere vulkaanipurse 2021

Otsustasime ühel päeval ka ise vulkaani tipus ära käia. Ütleme nii, et teeolud olid väljakutselised. Esiteks üldse õige tee leidmine, kuna ühtegi viita polnud. Tee ise oli nii kitsas, et sinna mahtus täpselt üks sõiduauto sõitma. Vahepeal teed polnudki, olid vaid augud. Aga kuna ümberringi olid banaani- ja kookospuude istandused, siis tuli meile muidugi vastu suur veoauto, mis parasjagu vedas saaki koos töölistega 😁 Kuidagi ukerdades, tagurdades ja igasuguseid manöövreid tehes saime siiski õnnelikult teineteisest mööda. Ametlikult pole rada vulkaani tippu uuesti avatud, aga tegelikkuses oli ilusti aru saada, kuhu minema peab kuni kõige viimase osani, kus pidime natuke seiklema. Rada ise oli "kõigest" 3,75 km üks ots. Ütleme, et turnimist oli oma jagu. Hea, et raja algusest leidsime pambus kepikese, mille najal ma end nii üles vinnasin kui ka alla aitasin 😆 Muidugi kõndisin raja läbi kohalikega, kelle jaoks see oli käkitegu. Isegi plätudega. Ma olin pärast raja läbimist üleni tuhane, jalanõud kivikesi täis. Poiss valgete sokkide ja plätudega lõpetas raja säravvalgetes sokkides 😁

Natuke veel turnida

Ei saa öelda, et matk alla oleks olnud lihtsam kui üles

Kraatrit otsides pidime päris kaua ootama õiget tuult, mis pilved minema puhub. Minu matkakaaslased ütlesid, et nemad pole nii selgelt kraatrit varem näinudki, kui meil õnnestus. Nii et olime õnnega koos! Vaade oli ühtaeg võimas kui ka hirmutav. Haises väävli/mädamuna järgi. 

La Soufriere kraater

Rajal olles kohtasime täpselt ühte inimest. Mulle tundus imelik, et miks kohalik seal rajal üksinda kõndis või mida ta seal tegi. Aga aga.. nagu eelpool mainitud, on tuhk muutnud Vincy mulla väga viljakaks ning kliima on troopiline, siis kasvatatakse mägedes vabas looduses metsa all ka kanepit. Ilmselt see tüüp tuli kusagilt kanepi istandusest ning me pidime jätma mulje, et me oleme turistid. Noh mina olingi ilmselgelt, aga teised ka. Et me ei ärataks mingit kahtlust, et me võiksime rajalt kõrvale "eksida" ja endale ka paar lehekest võtta. Igatahes mulle räägiti sellest igaks juhuks pärast matka, muidu ma oleks äkki kogu ettevõtmise pooleli jätnud. 

Uuringute järgi on Vincyl kasvanud kanep keemiliste ühendite poolest maailmas üks paremaid. Ma täpselt ise ei tea, mida see tähendab, aga olen kuulnud, et turistid tulevad ka ainult kanepi pärast siia. Muidugi tegelikult kanepi kasvatamine ja omamine pole legaalne. St kui sa omad 56 grammi või vähem kanepit, siis sind vangi ei panda, vaid rakendatakse teisi meetmeid, nt 500EC suurune trahv, nõustamine, taastusravi (see on muidugi paberi peal sedasi, päriselt keegi midagi ei tee). Nt bussipeatuses van-i oodates valmistasid mitu inimest endale päris avalikult suitsukese ja tõmbasid selle ka ära. Põhimõtteliselt igast väiksest poekesest saad sa 5 kohaliku eest (1,7 €) osta endale väikese kotikese kanepit, millest endale täpselt üks suits valmistada. Kujuta ette, et lähed Osula kauplusesse, 2 eurot näpus ja palud endale kotikese kanepit. Ulme 😀

Imelised vaated

Lisan siia ühe mõned aastad tagasi tehtud video, kus Simon Reeve käis Vincyl ja matkas La Soufriere otsa läbi kanepikasvanduse:
https://vimeo.com/123737944

Hoian teid kursis järgmiste seiklustega ja ka lubatud hindade võrdlus tuleb varsti. Saladuskatte all võin öelda, et elu siin on kallis! 💸💸💸